NaisteMaailmKroonikatoidutare.eeideesahver.eeajakirjad24.eeraamat24.ee Otsing

Muusikahari-
duseta laululooja valskus ja õiglus

Anu Viita 24.01.2013
Maire Mõttus (54) on professionaalse hääle- ja laulmiskoolita koduperenaisest viisisepp. Ühed kiidavad, teised muigavad, kolmandad kuulavad ja kuulavad. Tunnustatud ja tunnustamata laulumaia suurim soov on tegeleda meelelahutusega. Aastakümned tagasi pidi temast saama muusikaõpetaja, kuid saatus tahtis teisti. Aktiivne naine ei heitnud meelt, uskudes, et tema ellu ja loosse on sisse lauldud sinise ekraani võim ning lava hullutav mõju.

Maire on põline Valga inimene, kelle elu on teinud sikke ja sakke mujale, kuid ikka ja jälle on ta  tagasi jõudnud Mulgimaale. Elu, muusika ja laulud on tema jaoks läbi põimunud, need on sild mineviku ja oleviku, rõõmu ja kurbuse vahel. “Laulud sünnivad ikka väga rõõmsatel või hingematvalt kurbadel aegadel. Need hetked püüan muusikasse,” ütleb Maire. Need hetked mängib elu ise naisele kätte või naine elule. Maire on vist küll osalenud pea igas Eesti telekanali omaloomingusaates, kus saab teha huumorit. Rõõmsad viisikatked, kurb harmoonia, kõlavad refräänid – kolmik, mis läbib naise elulugu.

Majas pille kääksutama ei hakata

“Minu ema, kes ei pidanud lauluoskust millekski, valis ometi mehi just selle järgi. Kummalisel kombel sattusid tema ellu kaaslased, kes olid hea lauluoskusega. Isal oli võimas, karune hääl ja kasuisal ... kitarr. Kiiresti õppisin selgeks kasuisa repertuaari ja esitasin püüdlikult kõiki lugusid. Tegin enne kodust esinemist ilusti kniksu, mille järgi sain hüüdnime Kniks-Mariihen ja minu arvates teenisin temalt alati sedasi ka oodatud heakskiidu,” meenutab Maire. Pettumus, suur ja võimas, tuli siis, kui tüdruku muusikakooli mineku soov maha laideti. “Kuulsin pealt ema ja kasuisa omavahelist vestlust, kus lõplikuks otsuseks jäi see, et majas pille kääksutama ei hakata...” Teema oli lõpetatud, selleks korraks. Muusika oli vaikinud toas ja hinges.
Laululindu, seda kisub ju ikka laulma, käsi või keela. Mõni aeg hiljem valmis tüdrukul esimene laul. “ETVs oli näärilugude konkurss, kuhu saatsin loo “Oravate pere näärid”. Asi sai vormistatud, ümbrik pandud posti, kuid vastus jäi saamata. Nii see jäi.” Väike Maire oli nii pettunud, et jättis  loomise sinnapaika. Otsustas hoopis õppida lasteaiakasvatajaks ja läks Rakvere pedagoogikakooli. See oli kool, kus Maire sai pea igal aktusel ja koolipeol suure kuulajaskonna ees aina ja aina laulda. Muusikaõhin oli uuesti lõkkele puhutud.
“Esimese õppeaasta lõpus sattus mu kätte ajaleht, kust lugesin, et Tartu pedagoogikakool võtab muusikaosakonda vastu uusi õpilasi, eelnev muusikakoolis õppimine, algteadmised, mõne pilli mängimise oskus ei ole vajalik. Hetkega olin enda jaoks võtnud vastu otsuse: nüüd on minu võimalus muusikat õppida. Läksingi katsetele.” Muusikakooli võeti Maire vastu uhkete sõnadega: “Arvestada tuleb õpilase heade muusikaliste eeldustega, suure hääleulatuse, andega.” Siiski, kõik ei olnud ladus, Rakverest antud iseloomustus sisaldas kummalist kari. “See paber oli kinnises ümbrikus, kooli direktor avas selle ja hakkas vaoshoitult, kuid mulle tundus, et väga heatahtlikult  muhelema ja küsis: “Kas te komsomol ei olegi ja mil moel te nende tööd ignoreerite?” Noor, malbe tüdruk ei teadnud kõikide sõnade tähendust, rääkimata seda, mida nende vahelt öelda taheti. “Õnneks jäi tookord erialaõpetajate ja katsete korraldajate arvamus peale, sest nad arvasid, et mul on väga palju taevataadi kaasaantud eeldusi, et saada lühikese ajaga kõik muusikaga tegelemiseks vajalik selgeks ja väga heaks muusikaõpetajaks.”

Unistusel igaveseks kriips peal

Küllap kehtib ka siin teadmine, et 10% annet ja 90% tööd tekitab inimese loomevõime. See tähendas vaid üht: Mairel oli vaja usinalt harjutada. “Korraga tuli hakata õppima nelja erinevat pilli – klaverit, plokkflööti, mandoliini ja klarnetit. Olin eufoorias, igal võimalikul momendil istusin klaveri taha. Paraku mitte koolitükkide harjutamiseks, vaid kuulmise järgi hittlugude selgeks õppimiseks.” Tagasilöögid ei laskunud ennast kaua oodata. “Umbes nelja kuu pärast olid kohustuslikud klaveritükid muutunud pikaks ja raskeks, hoobilt kuulmise järgi nende äramängimine enam ei õnnestunud. Lisaks märkas klaveriõpetaja, et minu parem käsi on vasemast tunduvalt kohmakam ja aeglasem.”
Siit saab alguse üks teine lugu – nukker ja traagiline. Selgus, et Maire on haige. “Haigus lõi välja just stressihetkel, kui oli tohutu koormus ja esialgu ainult käelaba tõstvatel lihastel. See küll töötas, kuid väsis kiiresti ja õhtuks muutus “laisaks”. Olin haiglas kogu talvise koolivaheaja, kõik lootsid, et kohtume uuel semestril terveks ravitud käega. Noodikirja lubasin ise selgeks õppida... Kahjuks nii ei läinud. Käelaba muutus ravi käigus üsna liikumatuks, muu ei tulnud nende pisarate ja meeleheite varjus enam meeldegi. Läks nagu läks. Mis seal enam. Siis oli kurb...” on Maire saatusega leppinud.
Muusikaõpingutel oli küll igaveseks kriips peal, kuid sellesse aega jääb imeline loomisvõlu. “Oli aeg, mil ingliskeelsed lood olid üksikute riimikatketega rahva sekka jõudnud, kuid terve loo mahalaulmiseks tuli ise kibekähku sõnu juurde aretada. Võtsin kadunud meheema kodusest repertuaarist luuletuse “Siili naisevõtu jant” sõnad, nii palju kui neid oli meeles, ja panin puuduvatesse kohtadesse juurde oma riimid. Mängisin kitarrituuride abil sinna sellise oma viisi, kus iga lause peal oli kohustus tuuri vahetada, et see “käppa saada”.” Kitarri käsitleb Maire siiani nõnda, mis siis, et vahepeal on möödunud üle kolmekümne aasta, millest kahekümnel ta ei laulnud ridagi.

Kohtutäiturist laulvaks koduperenaiseks

Mairest ei saanud heliloojat, muusikut ega lasteaiakasvatajat. Küll aga kasvatas ta vahepeal üles oma lapsed ja laulis kodus rüblikutele, kes sündisid kümneaastase vahega. Tööalaselt tegi ta hoopis teistmoodi käänaku. “Läksin Valga rajooni rahvakohtusse istungisekretäriks, edasi täituri ametikohale. Selles süsteemis olin ligi kakskümmend aastat, minu elu oli väga muusikavaene ja viimse piirini  konservatiivne.” Siiski ei jäänud Maire muusikalembus tähelepanuta. “Esimesel kohtus töötamise aastal ostis kohtu esimees suvepäevadel kogutud raha eest mulle kitarri, et saaksin ranget seltskonda aidata meelahutuslikust küljest. Paraku põles kitarr koos Valga kohtumajaga (või kohtumaja koos kitarriga) maha ja jälle olin ilma pillita.”
Uus aeg tõi uued tuuled ja täitureid hakati koolitama eratäituriteks. Ta läbis koolituse edukalt, kuid otsustas, et sellist tööd erasektoris ta teha ei taha. Julge otsuse taga oli tema usk ja veendumus. “Eratäitur allub küll väga rangetele seadustele, ta ei ole pelgalt eraettevõtja. Minu arvates lasub tal moraalne kohustus jääda inimeseks. Kuidas need kaks asja kokku hakkavad sobima, tundus ilmvõimatu.” Maire ütleb, et tema pole üle laipade mineja tüüpi. Ta ei suuda enda kasuks ja endast kaitsetumat jalge alla tallates seadustest vaikselt mööda hiilida. “Olen oma valikuga, et ei läinud eratäituriks, väga rahul,” ütleb naine, kes on kümme aastat olnud koduperenaine. “Meeleheitel koduperenaine,” nimetab ta ennast naljatamisi. Nali või mitte, kuid Maire kinnitab, et igapäevaselt ei motiveeri teda mitte miski ja tema argipäev on sarnane eelmisega – odavad müügid, second-hand-riidepoed, soodushinnad, internet ja televiisor. Miski on aga muutunud. “Hetkest, kui jäin koduseks, kadus minu elust konservatiivsus. Muusika – see on ju meelelahutusäri, lõbus ja vaba maailm.”
Mairele tähendas see mälusoppidest vanade laulukatkete leidmist, loodud riimikeste salvestusvõimaluste otsimist ja leidmist. Energiline naine ajab salvestusele kokku oma tutvusringkonnast viisi pidavad tuttavad ja koos saab ka laulud lindistatud. Põlvkonniti pole muusikapisik peres paraku edasi läinud – Maire kinnitab, et kumbki lastest ei tunne mingit huvi muusika vastu. “Poeg keeldus väiksena mulle laulmast. Mul ei olnud õrna aimugi, kas ta isegi viisi peab.”
 

 

Loe lähemalt ajakirjast!